Kellelgi ei tundu loogiline anda oma auto inimestele tahvliks, et nad sinna päriselt kirjutaksid.

Aga mida rohkem ma seda mõtet enda sees kandsin, seda rohkem sain aru, et kõik, millesse ma müügis usun, peabki elama tegudes, mitte ainult sõnades.
See ei ole kampaania. See ei ole reklaam. See on uskumus.

Et müük ei pea olema trikk. Et see saab olla aitamine.
Et müügiinimene ei pea midagi pähe määrima – ta saab hoopis aidata.

Ja kui see on tõsi, siis see väärib rohkem kui lihtsalt rääkimist.

Nii et ma andsin oma auto pinna neile, kes elavad selle järgi. Müüjad. Teenindajad. Ettevõtjad. Inimesed, kes igapäevaselt suhtlevad teistega eesmärgiga päriselt aidata.

Nad saavad panna siia oma nime. Markeriga. Otse kerele.
See ei ole trikk ega temp. See on seisukoht.

Ma olen aastaid koolitanud ja näinud, et müügi maine ei lähe järele sellele, kui hästi inimesed tegelikult oma tööd teevad.

Meil on täna palju müüjaid, kes kuulavad, mõistavad, pakuvad väärtust, hoiavad ära ebameeldivaid olukordi, loovad uusi võimalusi klientidele, mis muudavad elusid, aga ikka ripub nende kohal silt: “müük = surve”.

Ma tahan seda muuta. Mitte suure plakatiga.
Vaid vaikselt, järjepidevalt.
Nime kaupa. Hoiaku kaupa.