Mul on kodus üks lihtne näide. 

Plika käib ilusti koolis kohal.
Teeb kaasa.
Kuulab ära.

Aga kui tuleb kontrolltöö ja ta ei õpi, siis hinded on pigem nõrgad. 
Kui ta õpib 15-20 minutit, on tulemus keskmine.
Kui ta õpib 1-2 tundi, tuleb maksimum.

Sama kool. Sama laps. Sama õpetaja.
Ainsaks muutujaks on aeg õppimiseks.

Kas võib olla, et me oleme liiga asja sees, et näha võimalusi?
Kas võib olla, et me võrdleme liiga palju?
Kas võib olla, et me oleme ise suurim takistus, mitte turg?

Eile küsis üks tegevjuht:

“Mis seis müügi ja teeninduse osas üldse turul on?”

Mu vastus oli:

“Seis on kirju, aga mitte lootusetu.”

Et hästi müüa, pead sa olema päris inimene, mitte tulemuste masin.

Müük algab küsimusest. Aga kui küsimus paneb kliendi kaitsesse, siis on kõik järgnev juba raskem.

Viimase aasta uudised kõlavad kõik sarnaselt:

“Majandus on keeruline.”
“Kliendid on ebaviisakad.”

Ja kui seda piisavalt kuuled, tekibki tunne, et midagi pole teha. Et peab lihtsalt ootama. Minust ei sõltu midagi.